Treipingi areng

Iidsetel aegadel põhinesid treipingid käsitsi tõmbamisel või jalgpedaalil, toorikute pöörlemisel läbi trosside ja lõikeriistade käes.
1797. aastal lõi Briti mehaanikaleiutaja Mozley kruviajamiga tööriistahoidikuga kaasaegse treipingi ja 1800. aastal võttis see kasutusele vahetuskäigu, mis võis muuta töödeldud keermete ettenihkekiirust ja sammu. 1817. aastal võttis teine ​​briti mees Roberts kasutusele neljaastmelise rihmaratta ja tagaratta mehhanismi, et muuta spindli kiirust.
Mehhaniseerimise ja automatiseerimise taseme tõstmiseks leiutas USA Fitch 1845. aastal torntreipingi.
1848. aastal ilmusid Ameerika Ühendriikides pöörlevad treipingid.
1873. aastal valmistas Spencer Ameerika Ühendriikides üheteljelise automaattreipingi ja varsti pärast seda kolmeteljelise automaattreipingi.
20. sajandi alguses tekkisid üksikute mootoritega käitatavate käigukastidega treipingid.
Pärast I maailmasõda arenesid sõja-, auto- ja muude mehaanikatööstuse vajaduste tõttu kiiresti mitmesugused tõhusad automaattreipingid ja spetsiaalsed treipingid. Väikese partii toorikute tootlikkuse tõstmiseks hakati 1940. aastate lõpus propageerima hüdrauliliste profileerimisseadmetega treipinke ning samal ajal arendati välja ka mitme tööriistaga treipingid. Kesk-1950 töötati välja programmiga juhitavad treipingid perfokaartide, tihvtide ja numbriplaatidega. CNC-tehnoloogiat hakati treipinkides kasutama 1960. aastatel ja arenes kiiresti pärast 1970. aastaid.